Inuliin gluteenivabas küpsetamises

Inuliin gluteenivabas küpsetamises

Gluteenivaba leib või sai on tehniliselt väljakutse niigi, kui püüda veel vähendada süsivesikuterikkaid jahusid või tärkliseid, siis veelgi enam. Kui puudub nii gluteen kui ka tärkliserikkad jahud, jääb tainas sageli tihe, kuiv või rabedalt murenev ning ka maitse jätab soovida.

Inuliin on üks neist koostisosadest, mis aitab need probleemid osaliselt lahendada. See on looduslik lahustuv kiudaine, mida saadakse näiteks sigurijuurest. Kuigi inuliin on süsivesik, ei seedu see peensooles, mistõttu see ei tõsta veresuhkrut ja sobib hästi madala süsivesikusisaldusega retseptidesse.

Kuidas inuliin aitab keto- või gluteenivabas küpsetamises

Tekstuur ja mahlasus

Inuliin seob vett ja moodustab tainas kergelt geelilaadse struktuuri, mis muudab leiva pehmemaks ja niiskemaks.

See aitab vältida tüüpilist “kivistumist”, mis on gluteenivabade ja tärklisevabade leibade puhul tavaline. Väike kogus inuliini annab tainale parema struktuuri ja kohevama sisu, ilma et see muutuks raskeks või kummiseks.

Koorik ja värvus

Inuliin osaleb karamelliseerumisprotsessis, mis annab saiale ilusama kuldse tooni ja meeldivama lõhna. See võib parandada ka maitset, kui kasutad palju neutraalseid jahusid, nagu mandli- või kookosjahu.

 

  1. Maitse tasakaal

Inuliinil on õrn, kergelt magus maitse (umbes kümnendik tavalise suhkru magususest). Tulemuseks on aimatav magusus saias või leivas kuhu tegelikult ei ole lisatud suhkrut. 

  1. Soolestiku tervis

Inuliin on prebiootiline kiudaine, mis tähendab, et see toidab soolestiku kasulikke baktereid ja toetab seedimist.

Keto- ja gluteenivaba toitumise puhul võib kiudainete mitmekesisus jääda teinekord väheseks, seega võib inuliini lisamine retsepti olla lihtne viis kiudainete hulka suurendada, ilma süsivesikuid oluliselt lisamata.

Kuidas inuliini praktikas kasutada?

Kogus: 5–15% jahusegu kaalust on enamasti piisav. Väike kogus parandab tekstuuri, suurem lisab mahlasust.

Vedeliku suhe: kuna inuliin seob vett, lisa tainasse veidi rohkem vedelikku (u 5–10 % võrra), et vältida kuivust.

Kombineeri targalt: parima tulemuse annab inuliin koos psülliumi või munaga — need toetavad struktuuri ja aitavad leival kerkida.

Temperatuur: küpseta mõõdukal kuumusel (170–180 °C). Liiga kõrge temperatuur võib inuliini karamelliseerida ja muuta maitset mõruks.

Koguse tundlikkus: tundliku seedimise korral alusta väikesest kogusest (1 tl portsjoni kohta), sest suur inuliinikogus võib põhjustada gaase või ebamugavust.

Kokkuvõtteks

Inuliin on nutikas abiline, mis võib muuta keto- ja gluteenivaba küpsetise palju nauditavamaks.

See parandab tekstuuri, suurendab mahlasust ja kiudainesisaldust, lisaks toetab seedimist ning annab kergelt magusa maitse ilma veresuhkru kõikumisteta.

Seega – tasub proovida ka koduses küpsetamises.

Kui soovid pikemalt lugeda, siis võid siin jätkata:

 

inuliin on väga laialdaselt kasutatav nii tööstuslikes toiduainetes kui ka toidulisandites, ja lisaks leidub seda ka mitmesugustes looduslikes taimedes, kus see toimib süsivesikute varuaine ja prebiootikumina.

Inuliin on fruktaan, st polüsahhariid, mis koosneb fruktoosiühikutest, mille lõpus on sageli üks glükoosimolekul.
Keemiliselt kuulub ta lahustuvate kiudainete hulka ja ei seedu inimese peensooles — selle asemel fermenteerub jämesooles, pakkudes toitu soolestiku kasulikele bakteritele (eelkõige Bifidobacterium ja Lactobacillus liikidele).

Tänapäeva toiduainetööstus lisab inuliini mitmel põhjusel — mitte ainult kiudainesisalduse tõstmiseks, vaid ka tekstuurilisuse ja rasvaasendaja omaduste tõttu.
Tööstuslik inuliin toodetakse enamasti maapirnist (Jeruusalemma artišokk) või sigurijuurest.

🍞 Peamised toidugrupid, kus inuliini kasutatakse:
1. Piimatooted ja taimse piima alternatiivid

jogurtid, skyr, keefirid, sojajogurtid, kaerajoogid;

lisatakse, et parandada kreemisust ja asendada osa rasvast või suhkrust;

aitab stabiliseerida maitset ja vähendada kalorisisaldust.

2. Valgubatoonid ja valgupulbrid

annab parema struktuuri ja niiskuse;

toimib prebiootilise komponendina ja vähendab pulbri kibedust;

kasutatakse sageli koos vadaku- või hernevalgu isolaatidega.

3. Gluteenivabad küpsetised

parandab tekstuuri ja pehmust, sest seob vett ja loob kergema puru;

aitab vähendada kuivust ja pikendada säilivusaega;

töötab koos psülliumi või ksantaankummiga.

4. Dieettooted ja “light”-versioonid

kasutatakse rasvaasendajana — annab suus tunde nagu rasv, kuid vähese kalorsusega (~1,5 kcal/g);

tavaline madala rasvasisaldusega majoneesides, salatikastmetes, kreemides.

5. Šokolaadid, maiustused ja jäätised

annab siidise struktuuri ja vähendab jääkristallide moodustumist jäätises;

toetab magusa tasakaalu ja kiudainesisaldust “keto”- ja “sugar-free” toodetes.

6. Toidulisandid ja pulbrid

müüakse iseseisva prebiootikumina (nt “chicory root inulin” või “Jerusalem artichoke inulin”);

lisatakse seedimist toetavatesse või soolestiku tervise lisanditesse.

🌿 Looduslikud inuliiniallikad

Inuliini leidub looduslikult rohkem kui 36 000 taimeliigis — eriti Asteraceae sugukonnas (sigur, võilill, artišokk jt).
Siin on olulisemad toiduallikad:

🦠 Füsioloogilised ja prebiootilised toimed
1. Soolestiku mikrobioota tugi

Inuliin fermenteerub jämesooles ja soodustab:

Bifidobacterium’i ja Lactobacillus’e kasvu (nn bifidogeenne efekt);

lühikese ahelaga rasvhapete (SCFA) tootmist — eriti butüraat, atsetaat ja propionaat, mis toidavad soolerakke ja toetavad barjäärifunktsiooni.

2. Veresuhkru ja söögiisu reguleerimine

Aeglustab glükoosi imendumist ja toetab küllastustunnet;

mõnes uuringus seostatakse mõõdukat inuliinitarbimist parema veresuhkru kontrolliga II tüüpi diabeedi riskirühmas.

3. Lipiidide metabolism ja maksa tervis

SCFA-d (eriti propionaat) võivad vähendada maksa lipogeneesi;

inuliin aitab alandada LDL-kolesterooli taset.

⚠️ Taluvus ja kõrvaltoimed

Kuigi inuliin on kasulik, tuleb kogustega olla mõõdukas, eriti seedetundlikel või IBS-iga inimestel.

Toitumisnõustamine

Toitumisnõustamine

Minu ametialane teekond

Esmalt läbisin toitumisnõustamise ja -teraapiaalase väljaõppe (2009-2013, Annely Sootsi Tervisekool).  Hiljem olen end täiendanud  Tallinna Tervishoiukõrgkoolis (moodul Õpetus inimese ehitusest ja elutalitlusest I, II, III, 2015-2016), Tallinna Ülikoolis (moodul Sissejuhatus andragoogikasse, 2016-2017), Rahvatervise Akadeemias (biokeemia, kliiniline toitmine, ketogeenne dieet, küsimusmõtlemine nõustajatöös, MI ja nõustamispsühholoogia) jpm lühematel ja pikematel kursustel, sh Hiina meditsiini teoorias.

Mul on terviseteaduste magistrikraad epidemioloogia suunal (Tartu Ülikool, 2023) .  Õppe läbimine andis mulle laiapõhjalise arusaama teguritest rahva tervise kujunemisel ja haiguste ennetamisel ning vajaliku kompetentsi tervisealastes uuringutes orienteerumiseks.

Oma töös toitumisterapeudina kombineerin teadmised organismi toimimisest ja toidu mõjust inimese tõekspidamiste ja harjumustega. Arvan, et muutused manifesteeruvad millekski positiivseks vaid siis kui need kujunevad osaks inimese väärtussüsteemist. Praktilistes soovitustes kasutan ka oma oskusi, mis sain Rouxbe kokakoolist taimedel põhinevate toitude tegemise kursuselt. Need teadmised võimaldavad täistaimse toidu valmistada eriti toitaineterikkas ja terviklikus võtmes. Juba 8ndat hooaega annan oma teadmisi ja kogemusi laiemale ringile toitumishuvilistele edasi koolitajana Rahvatervise Akadeemias .

Olen Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni liige. Alates 2023. aastast olen kaasatud toitumisnõustaja ja -terapeudi kutse andmise protsessi olles hindamiskomisjoni liige.

Kohtumiseni loengul, nõustamisel või töötoas!

Ülle Hõbemägi, MSc, toitumisterapeut (kutsetunnistus nr 208339)

Ülle Hõbemägi

Minu pädevus:

  •  seedeprobleemid
  • üldine energia ja vitaalsus, haigustele vastupanuvõime
  • naha ja juuste tervis
  • kroonilised põletikuga kulgevad haigused
  • kaalulangetus või vajadus kaalu tõsta

Toitumisteraapia fookuses on toiduvalikud ja elustiili muudatused, mille rakendamine võib edendada üldist heaolu, sh leevendada terviseprobleeme või ennetada tervise halvenemist. Toitumisteraapia on toetava iseloomuga ega asenda ravi. Toitumisterapeut aitab orienteeruda infokülluses ja teha individuaalselt sobivaid toiduvalikuid vastavalt terviseprobleemile.

Enne konsultatsioonile tulekut tuleb võtta aega, täita terviseankeet ja pidada 4-7 päeva toitumispäevikut. Andmeid ootan 2-3 päeva enne kokkuleppelist nõustamist, et oleks piisavalt aega saadud infot sünteesida ja nõustamist ette valmistada. Niimoodi ette valmistades hoiame kontaktkohtumisel kokku väärtuslikku aega ning räägime juba asjast, mitte ei käi üksipulgi Teie terviseinfot läbi. Keskmiselt kulub ühe kliendiga tegelemisele koos ettevalmistuse, konsultatsiooni ja järeltööga 2-4 tundi.

Toitumisnõustamine

Konsultatsiooni soovil kirjuta ulle.hobemagi@gmail.com.

Kõik algas juuretisest

Kõik algas juuretisest

Ma olin 15 aasta jooksul ära proovinud ilmselt kõik gluteenivabade leivade retseptid, mida internetist leida võis. Nimetage ainult! Esialgne vaimustus asendus kiiresti tüdimusega, sest need maitsesid kõik ühtemoodi ega meenutanud kuskilt otsast tavapärast võileiba, polnud normaalselt lõigatavad, olid kas liiga kõrge kalorsusega (jahvatatud linaseemnetest pätsikesed) või küsitava toiteväärtusega (100% tapiokitärklisest sai). Nägin instagramis, kuidas ameeriklannad vorpisid valgeid gluteenivaba juuretisega saiu teha ja tekkis mõte, et kas sama oleks tehtav ka toiteväärtuslike täisterajahudega ning saada midagi leivalaadset. Mõeldud, tehtud! Panin oma elu esimese juuretise hakkama ja hakkasin välja mõtlema leiva retsepti.

Avastasin, et tume tatrajahu ja teffi jahu on sama tumedad nagu rukkijahu, sorgogi pole valge, vaid sepikujahu moodi – need sobiks kindlasti minu tumedasse leiba. Lisasin igaks juhuks ka täisterariisi jahu, sest loetu põhjal oli tekkinud mulje, et mitme jahu kombineerimine toob parema tulemuse. Lugesin, et gluteenivabad jahud imavad rohkem vett ja arvutasin välja mis osades peaksin juuretist, jahu ja vett võtma. Maitseks lisatakse ikka natuke ka suhkrut, soola ning tekstuuri aitab parandada rasvaine. Esimene retsept oligi prooviks valmis. Ja välja kukkus see leib üle ootuste hea – ma ei varjanud oma õnne ja kõik pereliikmed pidid minuga koos rõõmustama. Siit sai minna ainult edasi!

Esimene haputainas võis olla õnnelik juhus

Esimesed tõendid teraviljade fermenteerimisest ulatuvad kuni 8000 aasta eKr, hapuleivast aga 3700-6000 eKr. Seega, ei ole midagi uut siin päikese all! Ilmselt oli esimene käärinud tainas lihtsalt juhus nagu ikka seda inimkonna ajaloos ette on tulnud, aga tänu sellele protsessile pikenes toidu säilivus, paranes maitse, toiteväärtus ja seeduvus.  Haputaignast valmistatud leivad ja saiad on paljude lemmikud. Meie piirkonnale iseloomulikult valmistatakse hapuleiba rukkist ja hapusaia nisust. Mustal mandril, Etioopias ja Eritreas, valmistatakse fermenteerunud teffi jahust traditsioonilist lameleiba. Ladina-Ameerikas valmivad hapendatud maisitainast tortillad ja tlacoyod. Indias ja muudes Lõuna-Aasia riikides aga riisist ja mustadest mungubadest valminud haputaignast tehakse idlisid, dosasid ja appamit. Ka hirsi fermenteerimine on Aafrikas ja Indias rotide ja dosade valmistamisel traditsiooniline. Seega, gluteenivabadel jahudel on väga head fermenteerimisomadused erinevalt sageli ette tulevast arvamusest, et juuretisena need eriti ei toimi.

Mis on juuretis?

 Juuretis on looduslikult käärinud segu jahust ja veest, milles elavad looduslikud pärmid ja piimhappebakterid. Seda kasutatakse leiva või muu taigna kergitamiseks ilma tööstusliku pärmita. Juuretis on elav kultuur – seda tuleb regulaarselt toita.

Juuretise saamiseks:

  • Segatakse täisterajahu ja vesi
  • Lastakse seista toatemperatuuril, toidetakse regulaarselt uue jahuga, enne iga toitmist eemaldatakse pool kogusest
  • 3–7 päeva pärast on käärimisprotsess käivitunud → valmis kasutamiseks on sinu noor juuretis umbes 10-14 päeva pärast, kui juuretis on hea tervise juures. Hea tervise tagamiseks peab hoidma puhtust, toitma juuretist soovitavalt maheda, peene tekstuuriga täisterajahuga ning puhta sooja veega, tagama juuretise küpsemiseks piisava toasooja, kuid samas vältima otsest päikesevalgust jmt. Kui märkad midagi kahtlast, nt hallituseosed purgi servadel või juuretise pinnal, värvi muutus, ebameeldiv mädamuna lõhn, siis on midagi valesti läinud ja pead kahjuks oma töö ja vaeva ära viskama ning uuesti alustama.

Mis on juuretise jääk?

Juuretise jääk (inglise keeles sourdough discard) on see osa juuretisest, mis eraldatakse ja tavaliselt ära visatakse enne uut toitmist, et juuretise kogus hallatavas mahus hoida. Jääk ei tähenda, et see oleks rikutud – vastupidi, see on täiesti kasutuskõlblik kergelt fermenteerunud tainas, millel on meeldiv hapukas maitse. Kui sa alustad juuretise loomist nullist, siis esimesed paar nädalat tuleb jääk ära visata, sest alguses on sinu juuretis “metsik segu” erinevatest bakteritest ja pärmidest ning kasulikud mikroobid hakkavad domineerima juuretise küpsedes. Aga hiljem, kui juuretis on stabiilne, küpsetad pidevalt, tekib paratamatult ka jääki ning see on suurepärane materjal küpsetamaks midagi, mis ei vaja otseselt aktiivset juuretist. Seda jääki saad kasutada retseptides, kus lisakergitust aitavad saada pärm, küpsetuspulber, sooda või munad.

Millest ma aru saan, et mu juuretis on hea tervise juures?

Esiteks, lõhn. Toitmata, näljas juuretis võib olla väga hapu, isegi atsetooni lõhnaga ja sellele võib olla kogunenud kiht hägust vedelikku, aga see ei tähenda, et selle peaks ära viskama! See on täiesti normaalne ja näitab, et bakterid on näljas ja vajavad uut toitu. Pärast toitmist tekivad umbes 4-6 tunni jooksul tihedad mullid ja lükkavad juuretise mahu 1,5-2 kordseks. Nuusuta nüüd oma aktiivset juuretist – see lõhnab nagu pärm või isegi nagu värske tainas. Selline juuretis on valmis uue tainakoguse valmistamiseks. Kui su juuretis on ka peale 6 tundi seismist loid ega näita erilist eluvaimu, toida veelkord ja oota. Eriti, kui juuretis on vahepeal külmikus olnud fermentatsiooni aeglustamiseks, võib selle aktiveerimiseks vaja olla rohkem kui 1 kord toitmist. Ära lisa oma loiule juuretise suhkrut! See võib rikkuda stabiilse mikroobikoosluse tasakaalu.

Teiseks, tekstuur. Lusikaga segades on juuretis veidi veniv, ta ei tohi olla liiga vedel ega liiga tihke, paras on hapupiimapannkoogi taigna tekstuur. Iga toitmisega saad juuretise paksust vajalikult timmida lisades kas veidi rohkem jahu või veidi rohkem vett. Kui juuretis on muutunud aktiivseks, sega ta enne juuretisepoja võtmist lusikaga läbi, sest põhi kipub olema vedelam ja kui kasutad ainult pealmist kihti, jääb järgi vesine põhi.

 

Ma ei jaksa oma juuretise eest kogu aeg hoolitseda...

Ära muretse! Peale juuretise aktiveerimist ja juuretisepoja ära võtmist, sulge purk kaanega ja pane oma juuretis 7-10 päevaks külmikusse ootele. Fermentatsioon aeglustub ja juuretis säilib kenasti. Selles graafikus pead küpsetama vaid kord nädalas või harvemgi. Kui sul juuretist nii sageli siiski vaja ei ole, saad juuretise dehüdreerida ja säilitada kuni 1 aasta või sügavkülmutada ja säilitada 3-6 kuud. Uinunud juuretised tuleb üles poputada mitme toitmisega mitme päeva jooksul enne kui seda neid kasutada taina valmistamisel, kuid kindlasti on see protsess kiirem kui uuesti nullist alustada.

Mis jahudest sobib gluteenivaba juuretist teha?

Põhimõtteliselt, mida ise eelistad. Riisi-, sorgo-, tatra-, teffi-, hirsi-, maisijahu… Sa võid jahusid ka kombineerida. Jahu tekstuur võiks olla hästi peen, isegi puuderjas, et see imaks hästi vett. Kõik jahud loovad natuke erinevate omadustega juuretise nii lõhna, värvi, maitse kui kerkivuse poolest. Näiteks riisijahu juuretis on neutraalne ja sobib igasugustesse küpsetistesse, tatra- või teffijahu juuretis võib küpsetisele anda tatrale iseloomulikku maitset ja sügavamat värvi nagu ka need jahud ise.